Aina enam juhivad nii teadlased kui pedagoogid, nii erinevate riskide ennetajad kui ka strateegiadokumentide meistrid, nii tööandjad kui ka (tulevased) töövõtjad tähelepanu sellele, et 21. sajandi ühiskonnas on kõige vajalikumad just sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused. Kõike muud saab hiljem juurde õppida, ent mida varem on meil välja arenenud tugev tundetaip ja asjalikud suhtlusoskused, seda sujuvamalt saame hakkama kaasaegse maailma värvikate ja mitmekülgsete väljakutsetega ning seda turvalisem – ja näiteks ka kiusuvabam – on meil ja meie kaaslastel õppida, töötada, elada.
Kuidas siis olla parem suhtleja? Rõõmuks ja toeks oma ühiskonnakaaslastele, eriti muidugi oma lähedastele ja sõpradele? Kuidas aidata kaasa sellele, et suhtlus meie ümber oleks sõbralikum, sallivam ja kiusuvabam?
1. Märka inimest!
Hea suhtleja jälgib teisi enda ümber ja paneb tähele, kuidas nad end tunnevad. Rõõmudele ja võitudele saab kaasa elada ja neid võimendada – nii paraneb endagi enesetunne. Muresid ja kurbust saab aidata teisel vähemalt poole võrra vähendada, kui suudame kaaslase käitumisest, kehakeelest, sõnadest välja lugeda, et tal natuke tumedad pilved pea kohal. Kas naerdud naer oli siiras? Kas tal on päriselt kõik hästi või tegi kuuldud märkus talle siiski haiget? Eriti just ohvriks sattunud lapsed või täiskasvanud ei pruugi oma muret ise kohe jagama tulla, vaid saame sellest aimu alles siis, kui mõistame, et söögiisu kaotanud, vaikseks ja tõrksaks muutunud kaaslane abi, toetust ja kuulamist vajaks.
2. Kuula, kuula, kuula veel…
Jah, hea suhtlemine ja tee kiusuvabama ühiskonna poole algab märkamisest ja jätkub kuulamisega. Aktiivse kuulamisega. Teise inimese näoilmete ja kehakeele jätkuva märkamisega. Anna oma kehakeelega, aga ka huvitatud mhmh-ide ja märksõnadega vastates kaaslasele – lapsele või täiskasvanule – märku, et sa oled kohal ja nende päralt. Eriti oluline on see nende vestluste juures, kus lihtsaid või koheseid lahendusi ei ole. Sõnadest või silpidest nagu: “Mhmh!” või “Jah?” või “Nii?” on kuulamisel palju abi.
3. Proovi ümber sõnastada.
See tähendab seda, et sa ei tsiteeri, mida sulle just öeldi, vaid annad kaaslase mõtte edasi oma sõnadega. Näiteks kui laps kirjeldab õnnetult: “Mikk jooksis minu laua juurde, tõmbas mu vihikud põrandale ja kõik naersid. Õpetaja ei näinud seda ja arvas, et ma ise lükkasin asjad nalja pärast maha,” siis sina saad sõnastada: “Ma sain praegu aru nii, et Mikk tõmbas tahtlikult su asjad maha ja õpetaja ei saanud aru, et see polnud sinu jaoks üldse naljakas.” Nii saate mõlemad jutu käigus veenduda, kas mõistate teineteisest õigesti, ja rääkija saab olukorda täpsustada, edasi kirjeldada, sest ta tunnetab, et teda kuulatakse keskendunult.
4. Peegelda.
Tõlgi sõnadeks see tunne, mida teine pool on sulle oma jutu käigus väljendanud. On see rõõm? “See oli küll vist väga hea tunne!” On see kurbus? “Selline olukord teeb nukraks…” On see solvumine? “Sa said haiget…” Näed seda, et asi tundub rääkijale väga oluline? “See on su jaoks tähtis asi!”
5. Küsi juurde.
Kui sa oled juba natuke kuulanud ja äkki isegi korra ümber sõnastanud või peegeldanud, võta appi veel veidi sõnu, aga ikka mitte selleks, et ise pikemalt rääkima asuda, vaid selleks, et näidata rääkijale aina enam oma huvi ja head kuulamisoskust. Kui sa oled esitanud küsimuse „Mis tunne sul siis oli?“ ja saanud vastuseks vaid „Ma ei tea…“, küsi juurde… Alusta küsimusi avatult – „Kuidas…?“ „Millal…?“, “Mis siis juhtus?” ja väldi küsimusi „Kas…?” ja „Miks..:?“ Kui kas-küsimusele saab kaaslane anda väga lühikese vastuse, siis miks-küsimus võib tihti tunduda liiga ründav ning vestluspartner läheb lukku või muutub kaitsvaks. Ka püüa jälgida, et küsimuste küsimine ei muutuks pinnimiseks ega tunduks ülekuulamisena, eriti kui on näha, et teise poole jaoks tuleb vestlus raskelt.
6. Jälgi oma kehakeelt ja maneere, oma hoiakut.
Keera keha rääkija poole, lükka suunurgad pisut üles ja kergita veidi kulmusid – nii paistad rohkem huvitatud ja avatud sellele, mida sulle räägitakse. Kui vestleja jutt on kurb, siis kaastunnetki on võimalik välja näidata. Milline on su hääletoon, kui küsimusi küsid ja vastuseid kommenteerid? Sõbralik ja rahulik? Või ärritunud, kiirustav, tõre? Kui vestlete istudes, püüa jälgida, et teie vahel ei oleks nt suurt ja kaugust tekitavat lauda. Ka püüa vältida olukorda, kus üks teist istub ja teine seisab – pigem vestelge nii, et teie silmad on enam-vähem samal kõrgusel. Väiksema lapsega vesteldes võib seega olla abi näiteks kükitamisest. Ja kus on sinu käed? Kui rinnal risti, puusas või taskus, proovi valida mõni avatum asend: käed kõrval, kui seisad; põlvedel, kui istud, või lauale toetatud.
7. Lihtsuses peitub võlu.
Eriti lastega rääkides, aga mitte ainult… Seega – kui on sinu kord rääkida, siis hoia meeles, et liiga palju keerulisi sõnu ja pikki lauseid teeb sinu enda mõtted keeruliseks jälgida või tekitab lausa vastuseisu, kui teisele poolele tundub, et sa püüad temast oma väljenduslaadiga üle olla. Kui on vaja pidada raskemaid vestlusi, siis seda enam mõtle ette, kuidas oma soove või muresid väljendada nii, et teisel poolel on neid hea ja kerge mõista. Hoia parajat tempot ning rahumeelset tooni. Mõnikord on aga abi ka kandvatest pausidest oma mõtete ja sõnade vahel või hoopis sellest, kui teie vahel ongi natuke vaikust.
8. Jõua üheskoos lahendusteni.
Võimalusel väldi ise nõustamist, lahenduste pakkumist, küll aga püüa just murevestluste lõpuks siiski ühiselt lahendused sõnastada, et õhku ei jääks ainult Suur Hall ja lootusetus. Avatud küsimuste, ümber sõnastamise ja peegeldamise võtteid kasutades lase teisel poolel ise talle sobivaid lahendusi pakkuda. Kui ta aga küsib, mida sina teeksid, arutle julgelt kaasa, aga unusta ära väljendid nagu “Sa peaksid…” ja “Sul tuleks nüüd…” Ole ka valmis selleks, et talle sinu mõtted ei sobi – seda tuleb kas aktsepteerida või vestlust jätkates siiski ühele lehele jõuda.
9. Ole hinnanguvaba!
See tähendab, et väldi arvustamist ja hukka mõistmist! Või kui vestluspartner on tunnistanud üles midagi, mis ei ole õige, mis on teinud teistele liiga, siis täna teda usalduse eest ning mõista hukka käitumine/teod, aga mitte inimene ise. On suur vahe, kas öelda „Sa oled ikka täitsa segane, pätt ja kaabakas!“ või „Sa oled mulle hea sõber ja seepärast ma julgen sulle öelda, et see tegu ei olnud kindlasti õige!“ Aga – vt eelmist punkti – ära ise lahendusi pakkuma kiirusta, vaid püüa lasta vestluskaaslasel oma lahendusteni jõuda.
10. Suhtu vestluskaaslasesse austavalt.
See tähendab mh viisakust ja lahkust, aktiivset kuulamist ja huvitatust, aga ka näiteks vabandamist, kui oled liiale läinud või häält tõstnud. Kindlasti tuleb ette olukordi, kus peab vestlema inimestega, kellega me kunagi ei nõustu või kes meil karvad lihtsalt turri ajavad. Selliste vestluste õnnestumisele aitab kaasa, kui olla oma mõtetes, aga ka sõnades ja väljenduslaadis siiski avatud, aktsepteerida erimeelsusi ja erinevusi. Positiivne eelhäälestatus, kasvõi iseendale korratud mõte “Mis iganes juhtub, ma olen viisakas ja sõbralik!”, paistab välja ja annab palju juurde.
11. Tunnusta oma vestluskaaslast!
Eriti, kui tegu oli tema (ja sinu) jaoks raske vestlusega. Kui sa oled avatult ja tundetaiplikult kuulanud, olete arutanud ehk juba ka võimalikke lahendusi, või olete hoopis kinni jooksnud ja lahendusi ei tundu üldse paistvat, ütle näiteks: “Ma väga väärtustan seda, et sa mulle sellest niimoodi rääkisid!” või “Aitäh, et sa mulle oma mure usaldasid!” või “Ma olen tänulik, et sa andsid mulle võimaluse sind kuulata…”
Mida tahaksid lisada sellele nimekirjale sina? Kirjuta meile info@kiusamisvaba.ee!
